VAHUR LAIAPEA ⟩ Küüditamine ja GULAG käisid käsikäes

Sellest, mis juhtub nüüd-praegu-kohe saab alati minevik. Mineviku olevikuhetkedes kohal olnud surevad ühel hetkel. Jäävad nende räägitud, nendelt salvestatud ja nende kirjutatud lood. Neid lugusid kuulatakse-vaadatakse-loetakse. Tulevad uued ajad oma uute lugudega ja need kunagi lugudeks saanud, enne seda päriselt läbi elatud elud suures osas unustatakse. Eit mäletas, aga eit suri ära, nagu seisab Tammsaare romaanis «Põrgupõhja uus Vanapagan».

1989. aasta paiku ja sealt edasi hakkasid küüditamise- ja laagrimälestuste elus olevad mäletajad nendega toimunut kirja panema. Ilmus palju tunnistusi. Väikesed vihikud ja mõned veidi toekamad. Väikesed tiraažid. Kui palju neid loeti, ei tea.

2019. aasta paiku sattusin mõnda neist lugema. Kaevasin kasutatud raamatute portaalides ja raamatukogudest maha kantud raamatute riiulites. Üks mõte hakkas kasvama – panna kokku suurem, antoloogialaadne kogumik katkenditega võimalikult paljude inimeste küüditamis- ja laagrimälestustest. 2021. aasta 14. juuniks oli see raamat olemas. Nimeks «Katki». Toomas Paul kirjutas saatesõna.

Kui 2019 - 2021 seda raamatut koostasin, püüdsin leida iga autori sünni ja surmadaatumi. Mõnel juhul vaid sünnidaatumi. Oli veel inimesi, kes elasid ja mäletasid. On nüüdki veel, aga vähemaks jääb nende arv iga aastaga. GULAGi läbi teinud mehi ei tea ühtegi elus olevat enam. Ma loodan, et sain selle raamatuga kaasa aidata surnud inimeste tekstide elus ja alal hoidmisse. Allpool ära toodud katkendid on pärit «Katki» raamatust. Katkendite algupärane allikas on muidugi ka ära toodud.

ELMAR VALPI

(....) Olin jälle järjekordselt ühes nõrgajõuliste puhkebarakis. Pärast tööliste tööleminekut oli igal hommikul loendus. Ootasime ühe kaaslasega oma baraki eeskojas loenduse algust. Korraga kuulsime väljas naiste kisa. Naiste haigla pere oli läinud leiva järele ja nüüd tungis neile keegi kallale. Leiva tõi tavaliselt sanitar puust kandikul, «assistentideks« kaks naist malakatega, teine teisel pool. Jooksime välja, kuigi olime ainult särgis ja aluspükstes, ja nägime lumel pikali meest, kes ajas leiba suhu. Naised materdasid teda malakatega. Läksime appi. Murdsin röövlil leivatüki käest, ajasin sõrme suhu, võtsin suusoleva leivatüki ära ja panin kandikule. Kiirustasime kõik barakki, kuna algas loendus. See lõppenud, kutsus mu kaaslane mind leivaröövipaigale. Miks? Ta olevat röövlilt äravõetud leivatüki peitnud lumme, et seda pärast ära tuua. Kas mina ei teinud seda? Ei. Ma ei osanud olla nii alatu. Mõni naine jäi ju ilma leivata. Olen küll hiljem mõelnud, et kas oli mul õigust sõrme näljase suhu panna ja sealt leivasuutäit ära võtta, seda, mis oli juba hammaste taga. Aga see oli ühe teise näljase leib ja ka kõige paadunumad «blatnoid« ei võta teise leiba. Kus oli siin eetika, kus alatus, kus tarkus? (....)

Elmar Valpi (1913–1995)
Elmar Valpi «Mõned tulid tagasi. Mälestusi ja mõtisklusi» (Külim 1994)

IGOR KULLAMAA

Olime tapiteekonnal uraanikaevandusest tinakaevandusse. Laager asus kurikuulsa sopka kõige kõrgemas tipus, seepärast oligi selle nimeks «Sopka«. Igaüks sai omale selga kandami, et viia see üles mäe otsa. See oli viimane segaetapp, mehed ja naised olid selles laagris veel koos, muidugi eraldi tsoonides. Olin siis väga nõrk ja rasket koormat mäe otsa tassida polnud mul võimalik. Jäin kuskil tõusu alul seisma, et jõudu koguda, ja siis tuli minu juurde üks kõhnavõitu noorem naisterahvas ning ütles, et ma aitan sind, sinust ei ole ju minejat. Ta võttis kandami oma selga ja nii me astusime, naine koormaga ees ja mina tühjalt tema järel. Naine ütles mulle, et on selles laagris olnud juba kaua ja on sellise teekonnaga harjunud. Järgmisel päeval viidi nad teise laagrisse. Laagri nimeks oli – «Karmen»! «Sopkast» järgmine kõrgus oli juba taevariik! Selle naise käitumine oli ere ja võimas näide kaastundest, millest varemgi juttu oli.

Kuid sellest neetud «Sopkast» on ka jubedaid mälestusi. Nupukad surnumatjad ei sõidutanud laipu saanidega – milleks, võib veel kukkuda! Nad leiutasid teise võimaluse: istusid kaksiratsi külmunud laibale ja andsid kätega hoogu. All kiitsid, et küll oli tore sõit. Kui ühishaud oli laipadega täidetud, kaeti see õhukese mullakihiga, et laipu poleks näha. Aga kuskil olid elus kadunute sugulased, omaksed, kes ikka veel ootasid ja lootsid.

Igor Kullamaa (1924–2006)
Igor Kullamaa «Alistumisega ei ole kiiret» (Vali Press 2004)

JÜRI HANKO

(....) Siis juhtus midagi, mis vapustas mind hingepõhjani ja viis mu mõtted tükiks ajaks hoopis mujale. Laagri juhtkond oli tulnud mõttele, et kuna kogu Nõukogude Liidus toimus nüüd peadpööritav tehniline progress, pidid ka nemad ajaga sammu pidama ja kogu laagri radiofitseerima. Kuid igasse barakki polnud võimalik valjuhääldajat panna, sest neid lihtsalt polnud. Siis otsustati söökla lähedale posti otsa üks küllaltki võimas kõlar kinnitada, kust see kogu laagrile ja isegi väljapoole nõukogude kultuuri pidi levitama. Aga olgu kultuuriga kuidas oli, peaasjana pidi see meile pidevalt meelde tuletama, et nõukogude süsteemi edusammud kõigil elualadel on niivõrd tohutud, et kapitalistlik maailm ei pääse sellele ligilähedalegi, olles paratamatult määratud hukkumisele.

Ühel talvisel õhtupoolikul, kui ma parajasti sööklast tulin, kuulsin valjuhääldajast tuttavaid helisid. Jäin posti alla seisma ja järsku taipasin, et see oli ju Beethoveni 5. sümfoonia, mida mängiti. Selline muusika mõjus nagu erakorraline ilmutus siin pimeduseriigis, kus sadistikalduvustega tšekistid aina valvasid iga võimalust, et meid julmalt karistada ja ka kaasvang oli tihtipeale toores ja jõhker nagu viimane vaenlane.

Hoolimata ligi 40-kraadisest pakasest kuulasin liikumatult lõpuni. Kontrast oli liiga tugev: seal üle õhtuhämaruses Kolõma sopkade kõlavad jumalikud helid ja siin poolräbalates ning poolnäljas, kõigist põlatud sunnitööline. Olukord polnud enam talutav ja kui muusika lõppes, tundsin ainult lõpmatut väsimust. See tõi teadvusse kogu ammu unustatud ja mahamaetud mineviku, rebis kõik vanad haavad jälle lahti. Ei iial varem ega ka hiljem pole ükski heliteos mulle sellist elamust pakkunud. See vapustas mind üdini, avas mulle hetkeks hoopis teise maailma, ja nüüd tahtsin ma endaga üksi olla (....)

Jüri Hanko (1924–2004)
«Me olime noored, me tahtsime elada. Vabadusvõitleja Jüri Hanko mälestused», koostanud Juta Keskküla (Varrak 2018)

GUIDO REINVALLA

Viljandist viidi mind Tallinna Pagari tänavale ja pandi kuuks ajaks surmamõistetute kambrisse. Närvidele oli see kuratlikult pingeline aeg. Kui ukselink või lukk kõlises, olid närvid püsti. Kogu aeg vahiti luugist sisse, pidevalt kontrolliti, mida sa teed. Tohtis ainult istuda ja ukse poole vaadata – pead pöörata ei tohtinud, ennast liigutada ei tohtinud.

Jaanuaris 1949 paigutati mind üldkambrisse. Sinna ruumi õhku muidu ei tulnud, kui pumbates ning kui vange taheti nöökida, jäeti pump seisma – ole pikali maas, kuni lõped. Mööda aknaääri jooksid rotid. Meie koridori peal oli kaks naisvalvurit, üht hüüti «Hoorakooruke» ja teine oli «Litsitädi». Naised olid vahel suuremadki jõhkardid kui mehed. Mis tunne võis vangistatul olla, kui ta suruti nurka põrandale ja naistõlk talle pähe kusi?! Ka naisvangidega tehti seal kõiksugu koledusi. Kaevata ei olnud kellelegi.

Guido Reinvalla (1921–2000)
«Mitu sõrme on Jumalal? Õpetajana koolis ja kirikus, vanglas ja vabaduses». Mälestusi, kogunud ja koostanud Edakai Simmermann (EKSA 2020)

OSKAR SURVA

Konvoisõdurid olid ka ise liiga näljased ja täitmatud, need ei liigutanud sõrmegi, et meid abistada. Olime siis ise need, kes organiseerisid kordamööda valvet, kuigi tööväsimus oli tappev. Ühel ööl oli valves Johannes Kalmus, kui sisse tungis suur jõuk röövleid. Kalmuse kisa äratas meid kõiki üles. Röövlid polnud seda oodanud ja väikese madina järel saime nad telgist välja pekstud. Päeval töölt tulles õnnestus mul telki sisse sokutada kenake raudpulk. Et nari oli madal, siis sai see pulk maa sisse kraabitud, nii et oli aseme kõrval käepärast võtta. Sest me kõik arvasime, et röövlid tulevad kindlasti tagasi.

Ei olnudki vaja kaua oodata, kui pühapäeva hommikul see kari meid uuesti ründas. Taheti meie brigadiri Taavet Poskat maha nottida. Olin külili naril, Taavet oli aga väljas telgi ees, kui seal hirmus kisa ja madin lahti läks. Haarasin oma raudpulga varrukasse ja jooksin välja. Kari pätte oli juba Poska ümber piiranud. Tormasin talle appi ja lasin raudpulgal nende käe- ja pealuudel mängida, nii kuidas jõud ja kiirus lubasid. Mõju oli ülim – kes korra sai, see teist korda enam ei vajanud. Tuli siis lõpuks ka teisi mehi ja nüüd läks alles õigeks tööks lahti. Meie telgi eest läks läbi suur kolme meetri sügavune kraav-kanal, mida ehituse jaoks kaevasime. Üks röövlitest, kelle pealage minu «viiul» oli paitanud, kukkus kraavi. Ühistöö kandis vilja ja umbes 20 pätti olid arusaamisel, et siin pole midagi teha ja algas paaniline jooks – nemad ees, meie järel, kuni nende telgini. Seega oli nüüd teada, kus röövlite pesa asub. Telki me ei läinud, kuid telgi ees olnud põgenikud said küll vihast eesti rusikat tunda. Minu «viiul» pani obaduse saaja kohe õudselt röökima, kui ta just maha ei langenud. Kraavi kukkunud pätt mõmises seal vist oma pool päeva. Kes ta sealt välja aitas, ei tea. Meie telgi mehed seda ei teinud. Sellega oli rahu jalule seatud. (....)

Oskar Surva (1902–1990)
Oskar Surva «Mustad memuaarid. Metsavenna eri» (Eesti Ajalookirjastus 2014)

OSKAR SURVA II

(....) Tuli kevad, soe ja ilus, aga uute muredega. Vangid leidsid kuskilt kraavi kaevates musta pigirasvast savi, proovisid seda ja leidsid, et see kõlbab süüa. Ja siis see algas. Laagrisse jõudsid hädalised juba jubeda kõhuvaluga, üks mees oli valust lausa segane. Mis küll teha? Õnn, et üks neist üldse rääkis, millest see kõik. Segasel algasid krambid, laagriülem lasi viia ta linna haiglasse. Järgmisel päeval tuli teade, et mees on seal ära surnud. Toodi mulle näha ka neid savitükke, mida nad olid söönud. Neil oli tõesti imelik hea lõhn ja maitse. Varsti viidi veel kolm vangi selle savi söömise pärast haiglasse, kellest üks kah suri. Kolm kannatanut jäid valudes barakki.

Kutsuti mind ka haiglasse lahkamise juurde. Läksin sinna koos konvoiülemaga. Küll seal avanes hirmus pilt – korralagedus ja mustus, puudus sidemetest, pesust, absoluutselt kõigest. Ja ometi oli see linna ja terve rajooni keskhaigla. Surnukuur oli kirjeldamatult räpane, haisev, täis pori ja kärbseid, samas laibad – kaks sündides surnud süüfilises last ja kolm täiskasvanut, meie savisööja nende seas. Alles siin saan aru, miks mu 10 voodikohaga väikest laagrihaiglat kiideti – minul valitses puhtus. Ja lahkamise tagajärg – savi oli seest välja võetud ja ära kaalutud. Esimesel kaks ja pool kilo, teisel peaaegu kaks. Siis oli mul ka nende surma põhjus kohe selge.

Kevadel kadus kolhoosist aastane mullikas, kelle sooled leiti põõsastest. Käidi küll laagris asja uurimas, aga kui süüdlasi ei leitud, jäeti asi sinnapaika. Hanevargad aga tabati otse teolt. Nüüd oli laagriülem kõigist neist jamadest sedavõrd tüdinud, et pani karistamise täie rangusega maksma. Et aga pätid omakorda sellele vastu hakkasid, pandi nende ninamees kummikotti. Mind kutsuti kohale, et tema tervislik seisund enne kotti panekut üle vaadata.

Nüüd alles sain teada, mida see kottipanek tähendab. Käed seoti kinni, jalad samuti. Algul küll mees punnis vastu mis jõudis, aga kui oli viis minutit kotis olnud, oli teine jutt. Ja kui oli olnud 12 minutit, nuttis nagu väike laps ja palus välja lasta. Tunnistas muidugi ka kõik üles. 15 minuti pärast lasti ta välja ja siis oli ta juba vait kui sukk. Kuigi pea oli kotist väljas, oli selle koti mõju otse kohutav. Mööda mehe keha jooksis vesi. Ja peale seda kõike löödi ta veel täienduseks külma kartsa. (....)

Laagrisse tuli trobikond Ukraina metsavendi. Krimkad püüdsid ka neid röövida, kuid see lõppes neile kurvalt. Ühe ööga kägistati või torgati naeltega surnuks 11 blatnoid ja ambulantsi viidi veel 20 raskesti vigastatut. Need metsavennad olid krimkadest veel kangemad, nii et tapjaid ei saadud kättegi. Nii hästi oli see kõik organiseeritud. Järele jäi vaid üks röövlipealik, see, kes oli minu kasuka röövinud. Kuid paar päeva hiljem nägin tedagi väljakäigus augul lääbakil lamamas, suur nael kõris ja, nagu pärast kuulsin, peale selle veel kehassegi raiutud oma paarkümmend auku. Nii päris see koer raipe palga.

Oskar Surva (1902–1990)
Oskar Surva «Jäine meditsiin» (Eesti Ajalookirjastus 2010)

ELDOR TRAKS

Detsembri lõpus antakse iga päev vagunisse vett, iga päev käib arst ja küsib surnute järele. Ja iga päev visatakse laipu üle vaguniukse. Vana-aastaõhtul, kui ešelon järjekordselt kusagil jaamas seisab, on taas kuulda valvurite laulu ja karmoškamängu. Terve öö kestab paugutamine kõikidest relvadest, mis aga valvuritel käes on. Kostavad nagaanipaugud, püstolkuulipildujate valangud ja värvilised raketid valgustavad taevaalust. Uue aasta esimesed neli päeva tuleb ilma toiduta läbi ajada. Saab vähemalt vett. Esimesel kahel päeval on eestlastel veel kuivikuid alles, 3. ja 4. jaanuaril joovad nad ainult Käspersoni poolt ahjul keema lastud vett. Iga kord, kui arst surnuid välja visata laseb, küsivad vangid süüa. Ja saavad ikka vastuse: toiduaineid ei ole. Alles 5. jaanuari hommikul, pärast paari laiba lumme viskamist, antakse kuivikuid ja ka veidike hirssi, seda aga ainult kaheks päevaks. On selge, et kahe päeva pärast saabutakse sihtpunkti. Hirsi söövad peaaegu kõik mehed samal päeval, sest narilaudadest kütust järgmiseks päevaks ei jätku. (....)

(....) Elmari käed, eriti aga jalad mädanevad ikka kõvasti ja nii tuleb päev, mil ei saa enam kirvevart pihus hoida. Tal on küll töölt vabastus, aga konvoiülem rebib selle taas puruks, ja valvurid ajavad ta metsateele, teistele vangidele järele. Poiss ei võta kirvest ega saagi. Metsa jõudnud, peab ka tema sineli hunnikusse loovutama, kuid tööle ei hakka. Karistuseks paneb konvoiülem ta seisma nn. häbiposti. Häbipostis on mehi ennegi olnud. Koht on valvurite lõkke lähedal, nende silme all. Seal tuleb seista püsti hommikust õhtuni ilma sinelita. Tollele kohale on juba enne Elmarit keegi vangidest pannud kuuseoksad ja karistusalune seabki ennast nendele seisma. Kuradi külm on paigal olla, aga igale liigutusele reageeritakse: seisa, närakas! Tasahilju lükkab Elmar kuuseoksi valvurite lõkkele lähemale. Südapäeval on juba päikesesoojagi. On ju 1. märts 1946. See päev jääb mällu igaveseks. (....)

Varsti tuleb ka arst. Kõik vangid üle vaadanud ja puhtaks sidunud, tuleb ta viimasena Elmari juurde, kutsub ta eestuppa, kus on operatsioonilaud ja käsib jälle pikali heita. Ta harutab poisi jalad sidemetest lahti, puhastab haavu ja lõikab ära nahatükke. Lõpuks seob ta jalad kinni ja ütleb, et Elmaril tuleks jalalabad hoopis ära opereerida. Haavad on seal nii hirmsad, et arst kardab gangreeni teket. Elmaril hakkab selle jutu peale kõris nöörima ja ta tõmbab käega üle kõri, andes mõista, et kui üldse lõigata, siis juba sealt. Ta ei kujuta ette elu ilma jalgadeta. Ta on ju alles 18-aastane. (....)

Eldor Traks (1927–1998)
Eldor Traks «Sõjakeerises ja vangilaagris» (Olion 1992)