VASTUTAV VÄLJAANDJA PAGULUSES ⟩ Sõltumatu ajakirjanduse ainus kaitse on tema enda usaldusväärsus

«Managuas armee sõjaväebaasis tegutseb Venemaa spioonikeskus», «Daniel Ortega ihukaitseülem tagandati ametist», «MEFCCA minister langes mitme miljoni dollari suurustes programmides korruptsiooni õnge», «Ärevus ja vaikus avaliku sektori töötajate seas pärast riiklike «ümberkorralduste» väljakuulutamist», «Rosario Murillo annab käsu kõrvaldada armee «poliitilise luure» juht».

Need on mõne peamise ajakirjandusliku uurimuse pealkirjad, mille oleme viimastel nädalatel avaldanud sõltumatus meediaväljaandes Confidencial.digitalis, mille asutasin 28 aastat tagasi Nicaraguas ja mida ma praegu Costa Ricas paguluses olles juhin.

Meie toimetuses korraldati kaks korda politseihaarang – ilma kohtumääruseta – pärast seda, kui 2018. aastal puhkes sotsiaalsete protestide laine, millele järgnes inimõiguste vastane vägivaldne represseerimine.

2021. aastal konfiskeeris Daniel Ortega diktatuur meediaväljaande ebaseaduslikult.

Kõik meie ajakirjanikud olid sunnitud minema eksiili, et jätkata tööd vaba ajakirjanduse nimel, ning meie sõltumatuid teabeallikaid kiusatakse taga ja ähvardatakse.

Kuid uudised, mida me jätkuvalt avaldame – avaliku korruptsiooni, režiimi sisekonfliktide, puhastuste kohta kõrgete ametnike hulgas, elanikkonnast peaaegu kümne protsendini ulatuva massilise väljarände ja Nicaragua kasutamise kohta illegaalsete migrantide ekspordiks USAsse –, on lood, millest keegi ametliku ajakirjanduse kaudu ei kuule.

2021. aastal konfiskeeris Daniel Ortega diktatuur meediaväljaande ebaseaduslikult.

Meie auditooriumil nii Nicaraguas kui ka väljaspool, olgu nad režiimi toetajad või vastased, on alternatiivne tsensuurivaba teabeallikas, mis pakub kvaliteetset ajakirjandust ka rahvusvahelisele lugejale.

Kõigi nende uurimuste taustal on noorte ajakirjanike anne, kes ei allu tsensuurile ega enesetsensuurile, ning eelkõige usaldus, mida allikad, sealhulgas avalikud teenistujad – tsiviilisikud ja sõjaväelased – osutavad pagulusajakirjandusele.

Ajalugu kordub Kuubal ja Venezuelas. Sõltumatu pagulusajakirjandus on Ladina-Ameerika ajakirjandust ähvardavate mustade pilvede peegel ja ühtlasi näide hea ajakirjanduse vastupidavusest. Seal, kus õigusriik on kokku varisenud ja kodanikuühiskond on samuti piiramisrõngas või väljasuremise äärel, on sõltumatu ajakirjanduse ainus kaitse tema enda usaldusväärsus.

Nendes kolmes riigis on diktatuurid kriminaliseerinud ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse niivõrd, et ajakirjanikud ei saa lasta end identifitseerida ja peavad vahistamise vältimiseks oma artiklid anonüümseks jätma.

Nicaraguas veetis ajakirjanik Víctor Ticay 17 kuud vanglas, ta mõisteti süüdi väidetavas «vandenõus», kuna ta jagas oma Facebooki kontol pilte religioossest rongkäigust.

Meie auditooriumil nii Nicaraguas kui ka väljaspool, olgu nad režiimi toetajad või vastased, on alternatiivne tsensuurivaba teabeallikas.

Kuubal ja Venezuelas on vanglas kümneid ajakirjanikke, keda süüdistatakse «terrorismis» või «vaenu õhutamises» sotsiaalsete protestide või valimispettuste kajastamise ning suhtlusvõrgustikes arvamuste avaldamise eest.

Samal ajal kasutab riik mitmesugust otsest ja kaudset tsensuuri, sealhulgas interneti blokeerimist, et takistada juurdepääsu sõltumatule meediale. Vaatamata niisugustele äärmuslikele piirangutele püsib sõltumatu ajakirjandus elus tänu ökosüsteemile, mida pagulusajakirjandus toetab.

The Inter-American Press Association (SIP) andis sel aastal kõrgeima tunnustuse, Great Prize for Press Freedom 2024, ajakirjandusele eksiilis, «austamaks kolleege ja Ladina-Ameerika meediat, kes on sunnitud üha enam kolima või emigreeruma vägivalla, ähvarduste ja tagakiusamise tõttu kuritegelike rühmituste, korrumpeerunud ametnike ja autoritaarsete valitsuste poolt».

SIP on dokumenteerinud paguluses elavate ajakirjanike kasvavat arvu, kes on pärit peamiselt sellistest riikidest nagu Nicaragua, Venezuela, Guatemala, Kuuba ja Ecuador, ning riigi sees ümberasustatud inimeste arvu Mehhikos ja Colombias. Nähtus hõlmab ka Kuuba, Nicaragua ja Venezuela toimetusi, millest mõnigi tegutseb välismaal, sest on süstemaatilise tagakiusamise ohvrid.

Väljakutsed paguluses ajakirjandusliku töö jätkamisel on tohutud. Kõige pakilisem on tagada ohtu sattunud ajakirjanikele ja koostööpartneritele ning uudiste allikatele turvalised kanalid suhtlemiseks. Kõige keerulisem on saavutada paguluses tegutsevate toimetuste rahalist jätkusuutlikkust.

Minu kolleeg Luz Mely Reyes, Venezuelas asuva Efecto Cocuyo peatoimetaja, pooldab eksiilis ajakirjanikele «erilist kaitset pakkuvate vastuvõtvate riikide» väljaselgitamist, et nad saaksid oma tööd jätkata, samas kui Kuubal asuva El Estornudo direktor Carlos Manuel Álvarez teeb ettepaneku uute «toetusvõrgustike» ja rahvusvahelise rahastamise vormide loomiseks paguluses viibiva ajakirjanduse jaoks, mis «ei ole enam midagi mööduvat».

Tõepoolest, autoritaarsete režiimide politseiriigi tõttu on paguluses viibimine kujunenud ajakirjanduse jaoks püsivaks seisundiks. Diktatuuride pealetung ajakirjandusele esitab väljakutse ka rahvusvahelisele üldsusele: hädavajalik on säilitada kõigi vabaduste viimane reserv.

Artikkel on kirjutatud ülemaailmse uudistepäeva tähistamiseks – see on kampaania, mille eesmärk on juhtida tähelepanu vajadusele säilitada ja edendada sõltumatut ajakirjandust.