ÜLEMPREESTER IGOR PREKUP ⟩ Moskva Eesti õigeusu kiriku kohta valetatakse. Meid ei ole mõistetud (35)

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik (MPEÕK) on juba peaaegu kaks aastat meedia ja sotsiaalsete võrgustike kõrgendatud tähelepanu objekt. Mitte kultuuritunnetuslik huvi, mis oleks täiesti kohane, ega ka teaduslik, uurimuslik (näiteks sotsioloogiline), mis oleks igati arusaadav. Soovi hoolega jälgida, tundma õppida, et mõista ja et oleks adekvaatne ettekujutus MPEÕKist – me ainult tervitaksime seda püüdlust.

Aga kahjuks on artiklid üksikute eranditega üles ehitatud valele ja faktide valele interpretatsioonile. Muidugi, ausa ajakirjandusega tegeleda on raskem, hulga lihtsam aga propagandaga.

Sündsa takti- ja vastutustundega läheneda küsimusele, südametunnistusega püüda mõista, mida kujutab endast MPEÕK ja kirjutada artikleid, mis avaksid ilmingu olemuse, aitaksid eristada olemuslikku parasiteeruvast, tooksid esile reaalseid probleeme ning aitaksid neid ületada, sealjuures aitaksid sellega kaasa ühiskonna teadvuse tervenemisele, tema rahustamisele, teisiti öeldes, tegeleda tõelise ajakirjandusega – see pole kerge ega tulus. Lihtsam on artiklist artiklisse sisse tuua mõtet, et MPEÕK on nõukogude režiimi pärand, ühiskondlik-poliitiline anomaalia, mis kujutab ohtu riigi julgeolekule.

Talle pannakse häbimärk külge kui Vene salateenistuste filiaalile, «Moskva käepikendusele», mis viivat vähemalt vaimulike ja kirikuteenijate tasemel agentuur-diversioonilist tegevust külgneva terroristliku riigi kasuks. Mingit tõestusmaterjali muidugi pole, aga milleks seda vajagi, kõik on ju niigi selge! Muuseas, see on harilik meetod, juhul, kui pole tõendeid, kuulutada olematu ilmseks.

Kas on mõtet kummutada tonne solvanguid, mis langevad MPEÕKi peale? Pole mingit põhjust oletuseks, et insinuatsioonid on ehtsad. Ei, nad on läbinisti valelikud, eriti, kui on segatud tõega, mida kasutatakse firmamärgina võltsitud toodetel.

Kui me räägime, et kirik on püha, ei pea me silmas kõigi liikmete pühadust, vaid seda, et temas viibib Püha Vaim. Kuivõrd Ta igaühte meisse sisse tuleb, on juba hoopis teine küsimus.

Analoogid mõtisklemiseks

Kõik kiriklikajaloolise ülevaate imitatsioonid, mis on kasutatavad mainitud propagandistliku eesmärgi katteks, kutsuvad esile kindla assotsiatsiooni tuntud mõistujutust mesilasest ja kärbsest. Tuletan meelde, kui keegi pole kursis.

Lennanud aasa kohal ringi, mesilane ja kärbes vestlevad, vahetades muljeid. Mesilane räägib lilledest, mis väljal kasvavad, millised on neist igaühe eripärad, nektarist, mida ta neilt korjas, sellest, kuidas ta neid tolmendas jne. Kärbes kuulab imestunult ja usaldamatult, seejärel hakkab jagama oma muljeid, rääkides, milliseid ja kelle ekskrementide hunnikuid ta leidis ning milline neist on maitsvaim, ja millise kiiresti päikese käes laguneva korjuse leidis ta päris aasa keskelt!

Olles haaratud endale huvipakkuvatest objektidest, lillede olemasolu ta justkui ei märganud. Või kui ehk märkas, siis ignoreeris kui midagi mitteolulist, mis juhib kõrvale olemuse olemisest… Kas ilmneb, et mõlemal on subjektiivne maailmapilt?

Ei, see pole päris nii. Mesilane ei pööranud tähelepanu sellele, mida märkas ja õppis tähelepanelikult tundma kärbest, kuid see ei moonutanud adekvaatselt maailmapildi tajumist ja kirjeldamist, aasa pilti, – selle olemust. Aga kärbes, kuigi rääkis sellest, mis tõepoolest ka aasal on, vääras ometi tõde, sest tema sõnastuses koosnes aas täielikult sellest, millel tema pilgu ja maitse jaoks oli märkamiseks väärtus.

Kuid aasa olemus seisneb selles, mis seal kasvab, aga mitte kõiges, mis seal leidub. Loomulikult on vaja mööda seda nurme jalutades meeles pidada seda reaalsust, mida mesilane oma vaatenurgast silmitsedes tähelepanuta jättis ning vaadata jalge ette selleks, et mitte millessegi plärtsatada. Kuid see põhjendatud ettevaatlikkus ei tohi segada meil tajuda Jumala maailma ilu.

Võibolla keegi MPEÕK vaimulike või spiikrite hulgast on kasvõi kordki sõna võtnud Vene Föderatsiooni juhtkonna vallandatud suuremastaapse agressiivse sõja toetuseks Ukrainas? – Ei ole...

«Lilled» ja muu kirikus

Kandes aasa kujundi üle kiriklikule reaalsusele, on hädavajalik tunnistada ja mõista, et kirik on mitmekesine. Kui me räägime, et ta on püha, ei pea me silmas kõigi liikmete pühadust, vaid seda, et temas viibib Püha Vaim. Kuivõrd Ta igaühte meisse sisse tuleb, on juba hoopis teine küsimus. Aga kiriku olemus sellest ei muutu. Sama kehtib ka iga kohaliku kiriku puhul.

Kirik on ühendus, mis koosneb erinevatest inimestest. Kui lähtuda aasa analoogist, siis sarnaseid «elutegevuse jäätmeid» ilmub aeg-ajalt tema keskel ja niisugustes kohtades, kus näib, et midagi mittepuhast ei tohiks seal kindlasti leiduda. Kuid kui keegi kärbse valivusega samastudes võtab ette kirikuelu reaalsuse kirjeldamise samas vaimus, nagu polevat see aas üleüldse aas, vaid hoopis mittesanktsioneeritud ökoloogiat ähvardav prügila, mis kujutab endast epidemioloogilist ohtu, siis vaevalt, et tasub tema juttu võtta tõsiselt.

Milles seisnevad pretensioonid ja kellele need on suunatud?

Võibolla keegi MPEÕK vaimulike või spiikrite hulgast on kasvõi kordki sõna võtnud Vene Föderatsiooni juhtkonna vallandatud suuremastaapse agressiivse sõja toetuseks Ukrainas? Ei ole...

Ah, see ei oma tähtsust, sest pretensioonid on Moskva Patriarhaadile üldiselt? Aga mille alusel? Patriarh Kirilli ja mõne meediapersooni väljaütlemiste alusel? Esiteks, tõttame meelde tuletama, et MPEÕK on autonoomne kirik, mis on Moskva Patriarhaadiga seotud vaid kanooniliselt. Toimuvat Venemaal pole vaja segi ajada selle piiride taga toimuvaga Moskva Patriarhaadi kiriklike struktuuride eluga, eriti nende omaga, kel on autonoomne staatus, nagu MPEÕKil.

Teiseks, vastavalt VÕK põhikirjale on kogu kohaliku kiriku täius, tema arvamus ja positsioon selle või teise olulise küsimuse kohta kohalikul kirikukogul, äärmisel juhul piiskoppide kogul.

Kõik ülejäänud arvamused on lihtsalt arvamused: isiklikud, grupiviisilised, rohkem või vähem kaalukad, sõltuvalt hierarhilisest staatusest või isiklikust autoriteedist, kuid see pole veel kiriku arvamus, kuni seda pole vastu võetud kogulikult, ning mis on oluline, vabalt. Kas on siis sel juhul lubatav Moskva Patriarhaati samastada tema üksikute esindajatega, kes kompromiteerivad ise ennast sõda pooldavate avaldustega?