Jaanus Sägi ja Vladimir Sazonov ⟩ Prigožin on Venemaale kole kallis ja Wagner kallim veel

Jevgeni Prigožini mässu kiputi algul kirjeldama kui kodusõja või nn smuta ajastu algust Venemaal või lausa Vladimir Putini režiimi lõpu algust. Kodusõda ei alanud, kuid siiani räägitakse, et režiimi fassaadile lisandusid uued mõrad. Vaatamata sellele, et avalikus ruumis käib Wagneri tasalülitamine, võtab Prigožin meedias ja sotsiaalmeedias senini avalikult sõna. Vaatleme siin Prigožini ja Wagneri palgasõdurite rolli Venemaa infomõjutustegevuses.

«Putini kokaks» kutsutud Prigožini leivanumbriks on infooperatsioonid, mis tegid ta rahvusvaheliselt tuntuks seoses sekkumisega 2016. aasta USA presidendivalimistesse. See toimus veel enne, kui tema erasõjafirma Wagner ületas uudiskünnise oma tegevusega Süürias ja Liibüas ning hiljem ka Ukrainas ja mustal mandril, sh Mosambiigis, Sudaanis, Malis ja mujal. Vene hübriidsõja strateegia üheks peamiseks läbiviijaks Aafrikas on Wagneri grupp, mille rajaja ja omanik on Prigožin.

Wagneri töövõtjaid on lähetatud üle kogu Lähis-Ida ja Aafrika, mh Jeemenisse, Süüriasse, Liibüasse, Sudaani, Madagaskarile, Mosambiiki, Kesk-Aafrika Vabariiki ja Malisse, kus nad peamiselt kaitsevad valitsevat eliiti ja elutähtsat taristut. Lisaks viivad nad läbi mõjutustegevust, kasutades nn aktiivseid meetodeid. Samas on neil suur huvi Aafrika loodusressursside vastu. Näiteks 2017. aastal saatis Wagneri grupp umbes 500 meest Sudaani, eesmärgiga suruda maha kohalikud ülestõusud diktaator Omar al-Bashiri valitsuse vastu. Kuid igal asjal on oma hind. Veel enne seda, kui diktaator kukutati, tegi ta Kremlile ettepaneku luua mereväebaas Punasel merel.

Wagneri töövõtjaid on lähetatud üle kogu Lähis-Ida ja Aafrika, mh  Jeemenisse, Süüriasse, Liibüasse, Sudaani, Madagaskarile, Mosambiiki, Kesk-Aafrika Vabariiki ja Malisse.

Kui 2017. aasta oktoobris-novembris saadeti Vene palgasõdurid Kesk-Aafrika Vabariiki ja Sudaani, said kaheksa Vene ettevõtet, sh Prigožiniga seotud kompaniid Lobaye Invest ja M-Invest eksklusiivsed õigused maavarade kaevandamiseks. Seega toimivad hästi läbiproovitud meetodid nagu relvamüük, hübriidne julgeolekualane koostöö ja poliitilised infooperatsioonid. Valitsev eliit kardab ülestõuse ja eraarmeed saavad islamiäärmuslastega paremini hakkama. Malis sunniti alguses prantslased lahkuma, viimaste teadete kohaselt ka ÜRO rahuvalvajad. Valitsev hunta olevat sõlminud lepingu Wagneriga 10 miljardi dollari eest kuus.

Enne marssi Moskvasse jäi Prigožin pildile oma regulaarsete videopöördumistega, kus süüdistas Vene armee juhtkonda (sh kaitseminister Sergei Šoigut ja peastaabi ülemat Valeri Gerassimovi) endale liiga vähese moona andmises. Juba varem Vene-Ukraina sõja jooksul kritiseeris ta korduvalt kaitseministeeriumi otsuseid ja eriti soovi allutada ministeeriumile Prigožini palgaarmee. See oligi justkui ametlik põhjus, miks Wagneri palgasõdurid tõstsid mässu ja hakkasid liikuma Moskva poole. Mis on pärast seda muutunud?

Pealtnäha on muutunud Venemaa juhtkonna suhtumine nn erasõjafirmadesse. Kui 2022. aasta algul Prigožin eitas kohtu ähvardusel oma osalust ja seotust Wagneriga, siis hiljem on ta seda uhkusega demonstreerinud. Ka tunnistas ta 2023. aasta veebruaris, et just tema asutas ja pani 2014. aastal tööle Interneti Uuringute Instituudi (Internet Research Agency, IRA). Putin tegi nn maskirovka-stiilis avalduse, kui ütles, et tegelikult on hoopis Vene riik terve eelmise ja selle aasta Wagnerit ligi miljardi euroga üleval pidanud. Vägisi tuleb meelde Krimmi annekteerimine (2014), mille puhul Putin silmagi pilgutamata alguses teatas, et «meid seal ei ole» ja siis mõni aeg hiljem võõrustas Krimmi annekteerimise eest autasude andmise tseremooniat Kremlis.

Prigožini roll infosõjas ja trollivabrikud

Kurikuulsad trollivabrikud peakorteriga Peterburis viisid aastaid läbi erinevad valeinfokampaaniad ja mõjutusoperatsioone. Nad tegelesid erinevat laadi desinformatsiooni loomise ja levitamisega nii Venemaa sihtauditooriumi jaoks kui ka välismaal, püüdes kujundada sealset avalikku arvamust. Trollivabrikud on kasutanud aktiivselt võltsitud kontosid erinevates sotsiaalvõrgustikes ja samuti veebiväljaannetes, propageerides Kremli-meelseid ideid. See on puudutanud ka sõda Ida-Ukrainas, kodusõda Süürias ja viimasel ajal järjest rohkem n-ö antikolonialistlikke läänevastaseid ideid kolmanda maailma riikides. Varem Prigožin varjas seda, et need vabrikud kuuluvad talle, kuid 2013. aastal tuli see avalikuks.

Prigožini palgatud trollid hakkasid sotsiaalmeediaga eksperimenteerima juba 2009. aasta kohalike valimiste ajal Venemaal. Hiljem püüdsid trollivabrikud Twitteri kaudu mõjutada poliitilisi protsesse USAs. Neid süüdistati sekkumises 2016. aasta USA presidendivalimistesse. Tegevuse laienedes hakati infokampaaniates kasutama ka teisi sotsiaalmeediakanaleid sh Facebooki, YouTube’i ja Instagrami.

2018. aastal esitati trollivabrikutele ja nende juhtidele USAs kriminaalsüüdistus ning IRA ja sellega seotud isikud kanti USAs musta sanktsiooninimekirja. Kui Venemaa tunnustas 2022. aastal Donetski ja Luhanski isehakanud vabariikide iseseisvust ning tungis Ukrainasse, kehtestas Prigožini propagandaorganisatsioonile sanktsioonid juba rida lääneriike, sh EL, Šveits, Jaapan ja Suurbritannia. Alles veebruaris 2023 väitis Prigožin, kes oli varem igasugust seost eitanud, et ta on need trollivabrikud ise välja mõelnud, loonud ja neid rahastanud. Kuid vaevatelt suutis ta seda teha üksi. Võib oletada, et talle tõttasid toona appi Kremli parimad poliittehnoloogid ja propagandistid.

Aga mis saab neist nüüd, kui Prigožin tunnistati mässajaks ja Putini vaenlaseks? Või oli see vaid näitemäng?

Väidetavalt on trollivabrikud praegu suletud. Prigožini ärid pannakse meedia teatel kinni, aga kas ka päriselt? Vene armee vajab jätkuvalt toitlustamist ja ka aktiivmeetmed ei ole Venemaa poliitika arsenalist kadunud. Kas äkki oli kogu jaanipäevamässu üritus ette planeeritud ja lavastatud?

Wagneril on ebamugav seos natsitraditsiooniga. Wagner oli Hitleri lemmikhelilooja ja algselt oli see nimi Kolmandat Reichi imetleva üksuse tegevjuhi alampolkovnik Dmitri Utkini kutsungiks. Wagnerlaste jõhkrused demotiveerivad suurt osa elanikkonnast, aga võivad mõjuda ka vastupidiselt. Ülesanne Vene poolel täiendava massi kaasamiseks ja Venemaa mõjuvõimu kasvatamine Aafrikas sai täidetud. Äkitsi tõusnud tulu ja mõjuvõimu tõttu tekkisid Prigožinil juba ambitsioonid Venemaa sisepoliitikas.

Erasõjafirmasid nagu seeni peale vihma

Erasõjafirmasid oli ka Wagneri loomise ajal mitu. Kopeeriti kas USA Blackwateri (hiljem Academi) mudelit või oli tegemist endiste eriteenistujate töötajate ettevõtetega. Viimased pidid pakkuma kaitset ja logistilist tuge teenistuste rohkem valgustkartvatele tegevustele. Vene kaitseministeeriumi ja Prigožini mõõduvõtmise tingimustes on huvitav jälgida kuulujutte Wagneri tehnika ja erivahendite üleandmisest erasõjafirmale Redut. Seda rahastavad ja kontrollivad oligarhid Gennadi Timtšenko ja Oleg Deripaska. Alates 2018. aastast on kaitseminister Šoigul oma firma Patriot, mis tegutseb Ukrainas. Meedia väitel on varasem Wagneri komandör Konstantin Pikalov tänavu loodud firma Konvoi juht.

Gazprom on loonud sõjaettevõtted Fakel ja Plamja, mida omakorda kureerib Vene kaitseministeerium. See võib olla osa Gazpromi sõjapanusest.

Samuti on Gazprom loonud ettevõtted Fakel ja Plamja, mida omakorda kureerib Vene kaitseministeerium. See võib olla osa Gazpromi sõjapanusest. Nende kaks varem loodud üksust Potok ja Aleksander Nevski võitlevad juba Ukrainas, väidetavalt Reduti juhtimise all.

Eraarmeede võidukäik Venemaal valab õli tulle kuulujuttudele, nagu valmistuks Vene eliit juba ette võimu ülevõtmisega kaasnevaks segaseks ajaks. Igas sellises teoorias võib olla terake tõtt. Bahmuti äravõtmisel levis versioon, et Prigožin pakkus ukrainlastele oma kiire võidu eest infot Bahmuti ümber asuvate Vene armee positsioonide kohta. Arvamusi on seinast seina: mässu eesmärk oli kas kutsuda esile Ukraina vastupealetung, saada Valgevene kontrolli alla, saada tuumarelv oma valdusesse, viia läbi puhastus jõustruktuurides jms. Praegu näib nende versioonide leviku eesmärk olevat segadust külvata.

Wagner on endiselt ohtlik

NATO tippkohtumise ajal Vilniuses on rakendatud täiendavaid kaitsemeetmed. Vilnius asub vähem kui 40 km kaugusel Valgevenest. Poola kaitseminister Mariusz Błaszczak ja Leedu president Gitanas Nausėda väljendasid muret tippkohtumisega samal ajal toimuva Wagneri grupi kogunemise üle Valgevenes.

Wagneri palgasõdurid Valgevenes võivad kujutada ohtu Poola ja Balti riikide julgeolekule.

Wagneri palgasõdurid Valgevenes võivad kujutada ohtu Poola ja Balti riikide julgeolekule, nende agressiivse tegevuse puhul saaks Moskva alati väita, et pole kuidagi seotud nendega, et «näete, me ise olime ohus, need on mässajad, me ei saa neid kontrollida». Pole välistatud, et wagnerlasi saaks Kreml kasutada ka Valgevene diktaatori Aljaksandr Lukašenka vastu. Samuti saab Valgevenes baseeruvat Wagnerit kasutada Ukraina vastu. Oluline on jälgida, mis relvastus hakkab olema Valgevenes paikneval üksusel, sest väidetavalt peaksid nad oma raskerelvastuse loovutama Vene armeele.

Kui eelmise aasta juunis lubas Saksamaa Baltikumi kaitsta ühe brigaadi suuruse üksusega, siis selle aasta 26. mail otsustati brigaadi füüsiline paigutamine Leetu. Saksa kaitseminister Boriss Pistorius kinnitas seda hiljutise Leedu-visiidi ajal. Paraku nõuab see sadade miljonite suurusi investeeringuid taristu, teenindusbaasi ja õppealade rajamiseks.

Varjatud mobilisatsioon ja propaganda

Vene erasõjafirmad on täitnud olulise tühimiku tööturul. Vene propaganda on leidnud erasõjafirmadesse piisavalt vabatahtlike või poolvabatahtlikke (näiteks vange). Mobilisatsioonilainete tagajärgi kardetakse, seega püütakse värvata n-ö vabatahtliku lepingu alusel. Samuti oli riigil odavam saata kriminaalid ümber kasvama rindele. Probleem on küll ellujäänud tagasipöördujatega, aga seda püütakse lahendada uute pakkumistega vähem intensiivsetes konfliktipiirkondades. Võimalik, et osa Wagneri töökuulutusi on ümber suunatud, kuna väidetavalt on nood veel aktiivsed. Samuti on vaatamata Wagneri «hoiatavale näitele» üleval teiste erasõjafirmade töökuulutused.

Meedias on oletatud, et Putin saab anda käsu varustada mistahes ettevõtet mistahes moona ja varustusega, minnes planeerimises kaitseministeeriumist mööda. Samuti on erasõjafirmade kasutamine ohutu ja mugav viis välisoperatsioonide puhul kohapealset elanikkonda ahistada. 

Kuni 6. juulini ei hajutatud kahtlusi, et Prigožini ei viibigi Valgevenes. 4. juulil levisid teated, et väidetavalt tagastati Prigožinile tema firmale kuuluv ja kaubikutest leitud üle 10 miljardi rubla sularaha.

Lisaks kriminaalsele ja vanglaminevikule oli Prigožin sporditreener ja õppis Leningradi keemia- ja farmaatsiainstituudis, kuid ei lõpetanud seda. Tema tegevus Peterburi toidu- ja kasiinoäris algas ajal, kui sealses linnavalitsuses töötas Putin.

Prigožinist loodi selline kuvand, et arvestatavad rahvahulgad tervitasid Wagneri võitlejate saabumist Doni-äärsesse Rostovisse. Pole aga teada, kui paljud vene inimesed tegelikult toetavad Wagneri tegevust või on nende «toetus» pigem propagandatoode. 

***

Lõpetuseks pole Prigožini ja Wagneriga asi üldsegi selge ja ilmselt on vara neid maha kanda. Võimalik et Wagner tuleb taas mängu mingis sõjalises konfliktis, milles Venemaa osaleb. Neil on Venemaal jõudu ja kandepinda ning sõjaliselt on nende võimed Aafrikas praegu Venemaale asendamatud. Oluline on ka infosõja aspekt, arvestades, et «Putini kokk» on olnud Vene propagandamasina finantseerija ning trollifarmide looja.

Samuti on Wagneril olnud suur roll hirmukultuuri tekitamisel ja levitamisel. Vene riiklikud struktuurid kasutavad tõenäoliselt edaspidigi oma eesmärkide saavutamiseks eraarmeede asümmeetrilist tegutsemist. Kuid kas Wagner muutub millekski muuks või see allutatakse kaitseministeeriumile või jääb kasvõi osaliselt Prigožini kontrolli alla, on praegu veel raske prognoosida.